Meil on kanad. Alguses võtsime viis kana, et lastel oleks tore ja endal mugav omletti teha. Väikses kogukonnas liiguvad uudised kiirest. Peagi sain telefonikõne, kus tuttav teisest külast teadis, et meil on kukke vaja. Nii saabus kanade rõõmuks meie õuele sõbralik kukk Pets.
Kanad olid algselt mõeldud ca 20 m2- ses aedikusse, aga neil on võime igast aedikust tõeline songermaa teha, kus ühtegi rohelist rohulible näha ei ole. Kuidas sa ikka jätad nad musta mulla sisse terveks päevaks? Süda läks haledaks ja nii said meie kanadest tõelised vabakanad, kes patseerivad mööda taluõue ringi. Peenramaale tuli küll kanavõrk ümber panna, sest peale kolmandat korda tippsibula külvamist kippus peenarde eest vastutaval pererahval motivatsioon ära kaduma. Nüüd on aga kõik õnnelikud. Kanad kasvuhoonsesse ja aiamaale ei saa ja oi, kui tore on neid lihtsalt jälgida!
Paari nädalaga sai meie viieliikmelisest kanakarjast viieteistkümneliikmeline kari ja Pets muidugi ka. Asi ei olnud enam munades vaid puhtas silmailus. Te ei kujuta ette, kui ilusad on kanad! Kui nad vabaks lasime, muutusid nad kohevaks ja sulgedega kattusid kõik need alad, mis enne veidralt paljaks olid nokitud. Munade värvus muutus kodukollasest tumeoranžiks ja suurus muutus pea kolmandiku võrra.
Liigiliselt on meil lisaks Lohmannitele esindatud Wyandotte, Brahma, siidikanad ja Palvovskaja.
Kanaarusse on üldiselt halvustavalt suhtutud, kuid tuleb välja, et nad on väga arukad ja sotsiaalsed tegelased, kelle toimetusi vaikselt jäglida on puhas rõõm. Reeglina tulevad nad vaatama, kas on mõni terakene nende jaoks taskusse ununenud või köögist miskit maitsvat üle jäänud. Tule meile külla avatud talude päeval 22. juulil kanu imetlema!