Kõikidele meie sõpradele head juustu!

Kohe varsti on kätte jõudmas sõbrapäev ja selle tähistamiseks otsustasime kõikidele meie juustusõpradele pakkuda nii magusat kui soolast ja natuke ka vürtsikat eriti soodsa hinnaga!

Heas sõpruses peab alati olema veidi vürtsi ning korralikult mesimagusat maitset! Sellepärast panimegi sõbrapäeva puhul kokku kombinatsiooni meie purgikoogist ja maitsestatud lintidest. Vali selline maitse, mis just sinu sõprust ilmestab ja kingi see sõbrale, kogu suguvõsale või siis kasvõi iseendale!

Selleks, et hea mekk suhu saada, vaata meie poest sõbrapäeva eripakkumist: http://www.juustukoda.ee/toode/sobrapaeva-eri-purgikook-ja-lindid/.

Uue juustukoolituse aeg – 17. veebruar!

Toimumas on järjekordne juustukoolitus Mõnuste Juustukojas! Kes eelmisel korral tulla ei saanud või aeg ei sobinud, siis seekord on uus võimalus!

Võtame üksipulgi lahti juustutegemise köögipoole alustades piimast ja lõpetades erinevate juustude tehnoloogiaga. Keskendume värske mozzarella tegemisele ja kõik saavad käed juustuseks!

Kohtade arv on piiratud, nii et kes ees, see mees. Registreerumiseks saada nimi, email ja telefoninumber aadressile: info@juustukoda.ee

Novembrikuu loosiratas on keerelnud!

Novembrikuu jooksul said kõik meie austajad, kes maitsvat mozzarellat tellisid või siis Mõnuste Juustukoja lehe meeldivaks märkisid, osaleda meie hingedekuu loosis. Ühtekokku sai osalejaid pea poolteistsada ja kõik leidsid enda koha loosirattas.

Otsustasime, et kuna oli nii palju huvilisi, siis lisaks peaauhinnale – võitoos ja beebimozzarellad oliiviürdi marinaadis- loosime välja ka väiksemaid auhindu – kolm mozzarellapärga.

 

Meie loosiratas on niisiis keerelnud ning siin on võitjad!

Tiina Pihlak – peaauhind: Mõnuste Juustukoja võitoos ning oliivi-ürdimarinaadis beebimozzarellad
Märt Pokk – naturaalne mozzarellapärg
Veronika Ilsjan – naturaalne mozzarellapärg
Merle Leipalu – naturaalne mozzarellapärg

Palju õnne võitjatele!

Miks vahepeal värsket mozzarellat ei saa!

Küllap nii mõnelgi meie juustude austajal on tekkinud küsimus- miks vahepeal mozzarellat ei saa? Kas lehmadel piim kinni või on juustumeistril mõtted otsas? Õnneks ei üht ega teist – lehmadega on kõik korras, Mõnuste metsatukkades ja karjamaadel on nad endiselt õnnelikud. Mõtteid käin aga nii mõnedki korrad aastas laia maailma pealt juurde kogumas. Lisaks juustutegemisele, olen kirglik rännumees. Võõrad maad, kultuurid, inimesed, nende uskumused ja kombed – kõik see köidab mind ja rikastab mu elu. Külastan erinevaid väiketootmisi ja ideid, kuidas Mõnuste Juustukoda edasi arendada, mul jätkub!

Paar päeva tagasi sai naastud Assooridelt, mis on maaliliselt ilus vulkaanilise päritoluga üheksast saarest koosnev saarestik Atlandi ookeani põhjaosas. Saared kuuluvad Portugalile ja on seega Euroopa Liidu osa. Üks peamisi sissetulekuallikaid on kohalike jaoks seotud põllumajandusega ja eelkõige piimandusega. Kuna kliima on karja pidamiseks suurepärane – suvel 25 kraadi ja talvel 15 kraadi sooja – siis lehmasid leidub kõikidel mäenõlvadel peesitamas.

Väike kohalik huumorinurk:

Linnamees pöördub talumehe poole:

“Mind paneb hämmastama, et sellel lehmal pole sarvi.”

“On olemas lehmad, kellel on sarved, ja lehmad, kellel sarved puuduvad. See siin on sarvedeta sel põhjusel, et ta on hobune.”

 

Sellel pildil on õnnelikud ja rõõsad lehmad (tegemist ei ole hobustega!!). Ideaalne kliima, mis võimaldab elada aasta ringi väljas, puhas kemikaalidevaba toit ja elu ilma stressita. Lüpsmine toimub kohapeal põllu nurgas, värske piim viiakse otse juustukotta, kus tehakse sellest toorpiimajuustu, mille maitse on tõeliselt nüansirikas.

Ja niimoodi piimanõudega viiakse värske valge vedelik otse juustukotta!

Inspireeriv on väikeettevõtluse suutlikkus Sao Jorge saare näitel. Saar on 238Km2, kus toimetab kolmes piirkonnas – idapoolne tipp – Topo, Floriais – läänepoolne ja keskel Norte Pegueno – kaheksa piimakooperatiivi. Finisterra piimakooperatsiooni puhul juustu saamiseks tuuakse piim ligi 80 väiketaluniku käest, kelledel keskmisel 15-20 lehma. Suuri lautasid ei ole, laudahooned puuduvad, sest loomad on aasta ringi väljas nautides suvel 25, talvel 15 soojakraadi. Lausa kadedaks teeb!:)

Lüpsil olevad loomad toituvad AINULT rohust ja heinast. Tehakse küll ka silo, kuid seda antakse vaid loomadele, kes ei ole lüpsil, sest teatakse, et siloga toidetud loomadelt ei saa head juustupiima! No vot! Piim elab ja on aasta ringi muutumises sõltuvalt sellest, mis taimed parajasti lehmade toidulaual kasvavad.

Faiali saarel oli mul au ka külastada kohalikus mõistes pisikest juustukoda, mis on oma nime saanud ühe lähedal asuva poolsaare järgi – Queijaria O morro . Nende eripäraks on imeliselt sulavad värsked juustud, mis valmivad kohaliku õnneliku lehma piimast ja eksporditakse üle maailma laiali. Ligi pool toodangust läheb USAsse ja Time Magazine`i testis uustulijate kategoorias võitsid nad lausa esikoha! Südantsoojendav oli rääkida kohaliku juustumeistriga ja juustukoja omanikuga, neist õhkus optimismi ja tegutsemistahet pakkumaks parimat juustu, mida ma neil saartel maitsta sain!

 

Näha traditsioonilise tootmisviisi jätkusuutlikkust kosutab hinge ja lisab usku, et ka Eestis on see kunagi võimalik. Oleme kõik ühe ökosüsteemi osa. Mõeldes, nähes ja tehes rutakaid otsuseid vaid kasumi maksimeerimise eesmärgil, saeme oksa, millel ise istume. Kui kõrval asuvat põldu mürgitatakse, siis kemikaalid mõjutavad ka meie aiamaal kasvavaid juurikaid. Laste allergiast ja surnud mesilastest ma täna ei räägi. Meie endi ja meie laste tervis ning elukvaliteet sõltub otseselt sellest, kui puhtas keskkonnas me elame ja kui naturaalset toitu sööme. Sellepärast on ka minu eesmärk pakkuda eelkõige õnnelike lehmade piimast tehtud head kraami!

Sellised mõtted seekordselt reisilt. Jõudsin pühapäeval tagasi koju täis indu ja uut energiat pakkuda teile taaskord puhast ja head käsitööjuustu. Uued juustuteod ootavad tegemist ja kõik juustusõbrad saavad panustada meie küla tegemistesse! Peatse kohtumiseni, armsad juustufännid!

Linnumetsa talu on avatud 23. juulil kõikidele huvilistele!

Inimene harjub kõigega. Ka sellega, et elad külas, kus külainimesed on nagu oma  pere ja pea kõik, mida vajad, on enda lähedal olemas. Õnnelike kanade munad, aastaringi õues karjamaal käivate lehmade piim, kõikvõimalikest juurikatest ei maksa rääkidagi. Vahel saadad lapsed naabrite juurde, teisel päeval aga on külakord enda talus ja ninasid, mida nuusata, pepusid, mida pühkida, kõhukesi, mida sööta ja elektroonilisi vidinaid, mida peita, jätkub terveks päevaks. Elu tundub ehe ja elamist väärt, sest mõistame, et meie tavaline on tegelikult väga eriline.

Tule ja saa osa tükikesest  taevalikust maaelust külastades meid 23.juulil Mõnuste külas.  Linnumetsa talu õuele tulevad meie küla käsitöölised oma tegemisi tutvustama nii, et paar-kolm tundi teil igav küll ei hakka!

23.juulil Mõnuste külas avatud Linnumetsa talu päeva ajakava:
10.00  Linnumetsa talu kohviku avamine. Kohvik on avatud kuni 17.00
10.30  Kiviaia ladumine
11.00  Mozzarella taltsutamine
11.30  Kimmkatuse ehitamine
12.00  Mööbli restaureerimise nipid
12.30  Juustukoja tutvustus
13.00  Ruunid meie rahvusmustrites
13.30  Kiviaia ladumine
14.00  Mozzarella taltsutamine
15.00  Kimmkatuse ehitamine
15.30  Mööbli restaureerimise nipid
16.00  Mõnuste küla laulvad lambad. Muusikaline käpiknukuetendus “Kingitus vanaemale”
Olete väga oodatud!
Linnumetsa talu pere

 

Kuidas ma juustutegemise juurde jõudsin

Kümme aastat on piisavalt pikk aeg, et osata vastata küsimusele, miks ma jätsin eduka finantsalase karjääri suures korporatsioonis, õppisin hiina meditsiini, töötasin aastaid tuina ravimassöörina ning lõpuks – miks ma hakkasin tegema käsitööjuustu?

Mulle meeldib looduslähedane elustiil ja mulle meeldib asju ise teha. Minu jaoks on oluline, et enamus vajaminev pärineb võimalikult lähedalt ja on naturaalne. Elamine põhumajas, mis suures osas on oma kätega valmistatud, töötamine juustukojas, mis on samuti koos isaga üles ehitamisel, ja juustu valmistamine enda küla kontrollitud kõrge kvaliteediga piimast tundub lihtsalt õige ja hea. Mõnuste küla õnnelikel lehmadel tasub pikemalt peatuda, sest viieteistkümnepealisest seltskonnast on, mida pajatada. Neid kohtab aastaringselt õues karjamaal ja kevadel, kui nad iseäranis palju võililledega maiustavad, võib isegi piima värvuses kollakas toon välja lüüa. Igal lehmal on külalaste pandud nimi. Lapsed käivad võimalusel lehmi lüpsiajaks karjamaalt koju ajamas ja muidu laudas “abis”. Siiani on meie jaoks müstika, kuidas Sepa talu rahvas vahest ligi kümmekond väikest abilist välja kannatab!

Ja nüüd siis juustust. Massöörina töötades tulin ühel 2011. aasta kevadpäeval koju kümne liitri piimaga ja teatasin tähtsalt, et hakkan ise juustu tegema. Alustasin igaks juhuks jogurtist, mis valmides üllatas kõiki koduseid, kaasa arvatud mind ennast, oma eriti hõrgu konsistentsi ja magusa koorese maitsega. Jogurtist jõudsid katsetused peagi juustude juurde. Koolitajaks internetist leitud teadmisedz ja sisetunne, innustajateks-kriitikuteks lähim perekonna- ning sõpradering – nii valmisid parmesan, Emmental, Cheddar, Camembert, sinihallitusjuust, feta ja mozzarella. Mõned katsetused läksid veidi metsikuks ja oli hetki, kus naljaga pooleks pidin otsustama, kas kolin oma juustudega kodunt välja või arvestan kõigi elanikega, kellele pikantne juustuaroom ja kohev hallituskiht väga inspireerivalt ei mõju.

Pasta filata tüüpi värske juust (tuntud ka mozzarella nime all), mida te täna sööte, on sõna otseses mõttes aastatepikkuse tootmisarenduse tulemus. Olen teinud nii kivikõvasid pärgasid, kui vormituid vedelaid olluseid, kus valmistamisprotsessis vahe vaid paar kraadi, ph-ühikut või loetud minutid. Juust on ilmselgelt mu kirg ja mu hobi ning tõelist rõõmu pakub teadmine, et leidub inimesi, kes mu käsitööd väärtustavad ja kellega oma tegemisi-toimetusi jagada! Looduslähedane ja naturaalne elustiil on minu jaoks ainuke, millel on pikemas perspektiivis tulevikku.