Kuidas ma juustutegemise juurde jõudsin

Kümme aastat on piisavalt pikk aeg, et osata vastata küsimusele, miks ma jätsin eduka finantsalase karjääri suures korporatsioonis, õppisin hiina meditsiini, töötasin aastaid tuina ravimassöörina ning lõpuks – miks ma hakkasin tegema käsitööjuustu?

Mulle meeldib looduslähedane elustiil ja mulle meeldib asju ise teha. Minu jaoks on oluline, et enamus vajaminev pärineb võimalikult lähedalt ja on naturaalne. Elamine põhumajas, mis suures osas on oma kätega valmistatud, töötamine juustukojas, mis on samuti koos isaga üles ehitamisel, ja juustu valmistamine enda küla kontrollitud kõrge kvaliteediga piimast tundub lihtsalt õige ja hea. Mõnuste küla õnnelikel lehmadel tasub pikemalt peatuda, sest viieteistkümnepealisest seltskonnast on, mida pajatada. Neid kohtab aastaringselt õues karjamaal ja kevadel, kui nad iseäranis palju võililledega maiustavad, võib isegi piima värvuses kollakas toon välja lüüa. Igal lehmal on külalaste pandud nimi. Lapsed käivad võimalusel lehmi lüpsiajaks karjamaalt koju ajamas ja muidu laudas “abis”. Siiani on meie jaoks müstika, kuidas Sepa talu rahvas vahest ligi kümmekond väikest abilist välja kannatab!

Ja nüüd siis juustust. Massöörina töötades tulin ühel 2011. aasta kevadpäeval koju kümne liitri piimaga ja teatasin tähtsalt, et hakkan ise juustu tegema. Alustasin igaks juhuks jogurtist, mis valmides üllatas kõiki koduseid, kaasa arvatud mind ennast, oma eriti hõrgu konsistentsi ja magusa koorese maitsega. Jogurtist jõudsid katsetused peagi juustude juurde. Koolitajaks internetist leitud teadmisedz ja sisetunne, innustajateks-kriitikuteks lähim perekonna- ning sõpradering – nii valmisid parmesan, Emmental, Cheddar, Camembert, sinihallitusjuust, feta ja mozzarella. Mõned katsetused läksid veidi metsikuks ja oli hetki, kus naljaga pooleks pidin otsustama, kas kolin oma juustudega kodunt välja või arvestan kõigi elanikega, kellele pikantne juustuaroom ja kohev hallituskiht väga inspireerivalt ei mõju.

Pasta filata tüüpi värske juust (tuntud ka mozzarella nime all), mida te täna sööte, on sõna otseses mõttes aastatepikkuse tootmisarenduse tulemus. Olen teinud nii kivikõvasid pärgasid, kui vormituid vedelaid olluseid, kus valmistamisprotsessis vahe vaid paar kraadi, ph-ühikut või loetud minutid. Juust on ilmselgelt mu kirg ja mu hobi ning tõelist rõõmu pakub teadmine, et leidub inimesi, kes mu käsitööd väärtustavad ja kellega oma tegemisi-toimetusi jagada! Looduslähedane ja naturaalne elustiil on minu jaoks ainuke, millel on pikemas perspektiivis tulevikku.

Lisa kommentaar